Kindlad andmed lubjakivi murdmisest ja töötlemisest Vasalemmas ja selle lähiümbruses ulatuvad 13. sajandisse. Esimeste suuremate ehitiste hulka kuulub ka Padise klooster. 1878. aastal alustas sakslane Sack organiseeritud lubjakivi murdmisega Vasalemmas. Sellest ajast pärinevad esimesed krundid, Klaose ja Vanapere, kus hakati kivi murdma kohalikuks otstarbeks. Suurem osa murtud kivist veeti Vasalemmast Keilasse, kust see edasi Venemaale toimetati (Moskvasse ja Peterburgi) (Roosaar, 2006).
Alates 1905. aastast alustas lubjakivi töötlemist Milvei lubjavabrik. Aastatel 1914 – 1931 lubjavabrik seisis, kuid jätkas siis tööd. Vasalemma raudteekarjäär alustas 1931. aastal parun Nikolai Dehni juhtimisel. 10. oktoobril 1938. aastal alustas tööd ka Vasalemma Lubja- ja Marmoritehas asukohaga Rummul, kus tööjõuks kasutati vange (Roosaar, 2006).
1949. aastal moodustati ühine tööstusettevõte ”Padise paemurd”, kuhu liideti 1957. aastal ka Vasalemma Raudteevalitsuse killustikukarjäär (Raudteekarjäär). 1. juulist 1996. aastast tegutseb raudteekarjääris AS Partek Nordkalk. Nimetust ”Padise paemurd” kannavad karjäärid aga siiani. Erinevatel aegadel tegutsenud lubjakivikarjääre eristatakse aga siiani kohalike seas pigem rahvapäraste nimetustega: Autobaasi, Tibula, Tööstuse tänava, Rallirada, Raudteekarjäär, Männiku (Roosaar, 2006).

Endiste lubjakivi karjääride paiknemine (kaardistus K. Lambing) 1- Männiku; 2- vana lubjamurdmise krunt, nimetu; 3- Autobaasi; 4- Tööstuse tänava; 5- Ralliraja; 6- Tibula. Maa-ameti Geoportaal [http://xgis.maaamet.ee/].

Vasalemma ”marmori” füüsikalised omadused ja märkimisväärne keemiline puhtus seletab selle ulatuslikku kasutust. Seda on kaevandatud ja väärtustatud kui ilmastikukindlat ja ilusat kivi, mida on võimalik kasutada nii naturaalselt kui ka poleeritult – hea materjal rakendamisel erinevates ehitusetappides (Teedumäe, 1997). Vasalemma ”marmorist” on ehitatud näiteks Vasalemma mõis, Laitse mõis, samuti Keila jaamahooned (Roosaar, 2006).
Tehnoloogia arenemisel on suudetud lubjakivile otstarve leida ka tselluloosi-, paberi- ja lubjatööstustes, metallurgias, vee käitlemisel ja küttegaaside puhastamisel (Teedumäe, 1997).
Nõukogude perioodil kasutati suurem osa puhtast lubjakivist, mis Vasalemma ja Rummu karjäärides toodeti, madalama kvaliteediga toodete valmistamiseks (peamiselt killustikuks) ja ainult umbes neljandik kõrge kvaliteedilist lubjakivi leidis oma kasutuse lubja- ja paberitööstuses. Selline raiskamine, ligikaudu miljon tonni lubjakivi aastas, on praeguseks põhjustanud märkimisväärse kahju sellele kõrge puhtusega väärtusliku lubjakivi ressursile (Teedumäe, 1997).

Kasutatud kirjandus/viited:
Roosaar, H. 2006. Vasalemma lugu faktides ja mälestustes. Tallinn. 245 lk.
Teedumäe, A. 1997. Carbonate rocks. Raukas, A., Teedumäe, A. (toim.) 1997. Geology and Mineral Resources of Estonia. Tallinn Estonian Academy Publishers. 436 lk.
Lisalugemist: Okasnahksed on kivistunud Vasalemma “marmoriks” http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel548_543.html